Inimõiguste Teabekeskuse kommentaarid Lastekaitseseaduse eelnõule (27.12.2013)

1. Mõned mõisted ei ole piisavalt lahti seletatud, mõned ettekirjutused on liiga pinnapealsed

1.1. Seaduse eelnõus on vähesel määral või ei ole üldse seletatud lahti väga olulisi mõisteid, nt „lapse huvid“, „lapse heaolu“, „hädaohus olev laps“. On oluline, et need mõisted oleksid seaduses üheselt defineeritud, vältimaks tulevikus normide vaba või erinevat tõlgendamist ametnike või kohtu poolt.
1.2. Õdede ja vendade lahutamine
1.2.1. Seadus ei käsitle olukorda, kui perekonna vanemad surevad ning keegi lastest on sellel hetkel täisealine. Kui olukord ei avalda mõju nooremate laste käitumisele ja õppeedukusele, siis perekonna lõhkumine ja laste suunamine lastekodusse on lubamatu. Peab mõtlema läbi sarnaste küsimuste lahendamiskorda ja reegleid.
1.2.2.  Ei ole lahendust olukorrale, kui õed ja vennad peavad minema lahku, kuna vanuse tõttu keegi nendest ei saa enam elada lastekodus. Peab töötama välja lastekodu(de) mudeli, mis võimaldab täisealiseks saanud pereliikmetel elada koos alaealiste õdede/vendadega. Vastavad garantiid peavad tulenema seadusest.
1.3. Eelnõus puudub vajalikkuse kriteeriumite käsitlemine lapse perekonnast eraldamiseks enne kohtumäärust ning meetmete järjestus, mis peavad eelnema sellisele tegevusele. Olukorra hindamine ja kogu menetlus on jäetud lastekaitsetöötajate hooleks. Arvame, et uues seaduses peaksid olema loetletud ja kirjeldatud baaskriteeriumid ja põhimõtted.
1.4. Lastekaitsetöötajad
1.4.1. Eelnõus on keelatud lastega töötamine isikutel, kes on mõistetud süüdi alaealistele narkootilise ja psühhotroopse aine edastamise ning alaealise kallutamise sama aine tarvitamisele eest (KarS §§ 185, 187), kuid mitte narkootilise ja psühhotroopse aine edasiandmise eest täiskasvanutele (KarS §183 – §184).
1.4.2. Ei ole toodud välja, millised peavad olema lastekaitsetöötaja kõlbelised omadused (nagu seda on tehtud nt Prokuratuuriseaduses)
1.4.3. Arvestades reguleeritava valdkonna spetsiifikat, tulevane seadus võiks näha ette Lastekaitse töötajate eetikakoodeksi kohustuslikku väljatöötamist ja vastuvõtmist.
1.5. Seadusest peab tulenema lapse diskrimineerimiskeeld, sh lapse või tema vanemate pere- ja lastetoetuste ning riigi ja/või omavalitsuse poolt pakutavate teiste hüvede või teenuste saamisel. Keelata tuleb diskrimineerimine lapse või tema vanemate rahvuse või etnilise päritolu, rassi, nahavärvi, emakeele, usuliste, poliitiliste või muude veendumuste, seksuaalse sättumuse, kodakondsuse, elukoha, puude või muu asjaolu tõttu.

2. Usulise ja etnilise eripära säilitamisega seotud küsimused

2.1. Vastavalt seaduse eelnõule peab kohalik omavalitsus perekonnast eraldatud lapsele eestkostja valimisel, lapsendamiseks nõusoleku andmisel, kasuperekonna sobivuse hindamisel ja lapse asendushooldusele paigutamisel lähtuma lapse üleskasvatamise järjepidevusest ning säilitama võimaluse korral lapse etnilise, usulise, kultuurilise ja keelelise päritolu. Sellest saab järeldada, et laste kasvatamine vastavalt nende rahvuslike ja usuliste traditsioonidele ei ole õigus, vaid asjaolu, millega tuleb arvestada „võimaluse korral“. Siinkohal on tegemist Lapse õiguste konventsiooni §20(3) ebatäpse kajastamisega. Selle paragrahvi kohaselt „peab pöörama vajalikku tähelepanu soovitavale lapse üleskasvatamise järjepidevusele ja lapse etnilisele, usulisele, kultuurilisele ja keelelisele päritolule“ (due regard shall be paid to the desirability of continuity in a child’s upbringing and to the child’s ethnic, religious, cultural and linguistic background). Arvame, et seadus peab nägema ette lapse õigust etnilise, usulise, kultuurilise ja keelelise eripära säilitamisele kui üldist printsiipi. Sellise lähenemise näitena peab olema perekonnast eraldatud lapse saatuse otsustamine.
2.2. Käesoleval ajal etnilise, kultuurilise, keelelise ja eriti usulise eripära säilitamine ei ole alati tagatud, kui lapsi paigutatakse lastekodusse või lapsendatakse. Seaduses peab olema sätestatud, et lasteasutuse võimatusel täita neid norme omal jõul peab asutus tegema koostööd vastavate rahvakultuuri ja usuorganisatsioonidega eesmärgil kaasata nende spetsialiste või vabatahtlikke.
2.3. Hämmeldust tekitab fakt, et seaduse eelnõu oli esitatud kooskõlastamiseks vaid Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Arvame, et eelnõu tuleb saata kõigile Eestis esindatud maailma uskude esindajatele: kristlastele (konfessioonid, mis on esindatud Eesti Kirikute Nõukogus), moslemitele ja judaistidele.
3. Lapse õigus oma perele

Kehtiva EV Lastekaitse seaduse  §9 alusel on lapsel õigus „oma vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt”. Uues eelnõus antud sätte puudumist põhjendatakse sellega, et ei ole vajadust dubleerida EV Põhiseaduse §27, mis sätestab, et  “vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest“. Lapse õiguste konventsiooni §7(1) alusel, on lapsel sünnihetkest peale õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud. Konventsiooni §9(1) on kirjas, et „last ei eraldata vanematest vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud, kelle otsuseid võib kohtus uuesti läbi vaadata, otsustavad kooskõlas kehtivate seaduste ja menetlusega, et niisugune eraldamine toimub lapse huvides. Niisugune otsus on vajalik erijuhtudel, nagu siis, kui vanemad kohtlevad last julmalt või jätavad ta hooletusse või kui vanemad elavad lahus ja tuleb langetada otsus lapse elukoha suhtes”. Oleme konventsiooni autoritega nõus, et vanemate õigus ja kohustus kasvatada oma last ja lapse õigus olla kasvatatud oma vanemate poolt ei ole samased. Pealegi, nii lapse, kui vanemate õigus jääda kokku peab olema prioriteetseks sihtmärgiks lapse parimate huvide tagamisel. Kui meie tunnistame lapse sellist õigust, siis lapse ja vanemate lahutamisel vastu nende tahtmist peavad ilmnema erijuhud, nagu seda näeb ette Lapse õiguste konventsioon.
4. Eestkoste

Soovime pöörata tähelepanu mõningatele puudustele ja ebatäpsustele ka teistes õigusaktides.

4.1. Perekonnaseaduse §177 alusel eestkostjaks võib saada isik, kelle vanem on lapse seadusliku esindajana oma testamendis või pärimislepingus nimetanud. Meie arvates see ei ole piisav. Mõlema vanema surma puhul peab seadus andma võimaluse tunnistajate ütluste alusel tuvastada vanemate taheavaldust eestkostja määramisel. Armastavad ja hoolitsevad vanemad tavaliselt mõistavad olukorda paremini, kui ametnikud või kohus.
4.2. Tuleb üksikasjalikumalt, kui seda on tehtud Sotsiaalhoolekande seaduses määratleda, et enne orbude paigutamist lastekodusse või varjupaika on ammendatud kõik võimalused jätta lapsi koos sugulaste ja/või perekonnale lähedase isikuga samasse elupaika.
4.3. Vastavalt seadusele arvestab kohus üle 10 aasta vanuse (lubatud ka noorema) lapse tahteavaldusega eestkostja osas. Praktikas aga mõned kohtunikud ei arvesta lapse selgelt väljendatud tahteavaldust vaid lähtuvad vabalt tõlgendatud lapse huvidest. Arvame, et eestkostja kandidaate tuleb kooskõlastada lastega ja eestkostjaks tavaliselt ei peaks saama isik, kelle kandidatuur on lapse poolt kõrvale lükatud.

5. Seksuaalse ekspluateerimise keeld

Lastekaitseseaduse eelnõu arutamisel peame oluliseks pöörata tähelepanu lüngale kriminaalõiguses, nimelt „kliendi“ vastutuse puudumine seksuaalteenuste ostmisel alaealistelt. Antud lünka saab täita Karistusseadustiku vastava parandusega. Vastutuse puudumine takistab efektiivset võitlust alaealiste seksuaalse ekspluateerimisega.

17.03.2014